"väljas on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus ilm ja soe ja vihmane ja lihtsalt mõnus, linnas olin, ootasin trammi, rahvas pungitses nagu kilud karbis katuse all, kõhud vastu selgi, seljad vastu kõhtusid, jalad jalgade peal, osad märjad osad mitte, kes suitsetab kes mitte, vihmavarjudega vehivad, ühed ärritunud, teised ootusärevuses, kolmandad vaatavad ja lihtsalt naudivad, vihma sajab, hoovihma, ikka saavad osad märjaks, mistõttu on natuke pahurad, teised, kes keskele\taha jäävad, on õnnelikud, et teised katavad vihmasaju ära, aga samas tunnevad ebamugavalt pealesuruvat rahvamassi, otsust vastu võtmata lihtsalt seisavad, osad istuvad seal, kes mida ootamasm, ümberringi kõigil vihmavarjud, otsekui kardaksid ära sulada, kõigil on kiire, pärastlõuna ju, töö vajab tegemist, autos olijad tunnevad end muretult, jäävad kuivaks, mina, seismas katuse kõrval, üksinda, vihma käes, nautimas seda kõike, mida elul pakkuda, üritada mitte filtreerida loodusnähtust minu vaatest, hea oli, kuniks tuli tramm
aitasin tädil lapsevankri alla tõsta, teised samal ajal üritasid minust mööda tormata, et kiiresti istuma saada, hetkeks mõtisklesin ja mõtlesin, et kuhu on jäänud inimlikkus, kuhu on jäänud hoolivus, tädi naeratas mulle ja tänas mind, oli hea hetk, kõndisin rahulikult trammi, tundsin end hästi, teised vaatasid mind, vaatasin paremale ja leidsin vaba koha, mida keegi hõivanud pole, istusin vasakule poole, akna alla, vaatasin aknast korraks välja, udune oli, pühkisin käega udu ära, et välja näha, vihma ikka sadas ja inimesed ruttasid sihitult ja sihikindlalt oma eesmärkide ja kohtade poole, inimesed olid väsinud, natuke ärritunud, vanureid oli palju, noored olid koolis, sõitsin trammiga koju, ostsin jääteed, nautisin veel ilma ja otsustasin, et lähen jõusaali" by Raimo Pregel - Just one of those days.
> link to this aphorism
