"Areng on toimunud inimestes- ühiskond spetsialiseerub, kuna nii on kasulikum ning osaliselt ka kergem. Inimesed tänapäeval on nö ära omandanud teatud alad ning sügavuti sukeldunud- lucid dreaming, jooga jms. Huvitav on kõrvaltvaatajana vaadata, millal inimesed taipavad, et nad tegelikult peavad.. hmm.. võiksid oleks vast parem sõna, võiksid kõike neid tegelikult osata, et saada üheks tervikuks ning hakata lõpuks harmoonias elama ja nautima seda kõike. Me raiskame terve elu, ajades taga varje, et jõuda elu lõpus tasemele ja saavutada midagi sellist, mis on juba saavutatud - MIKS küll leiutada uuesti jalgratast? Võib-olla on see eeskuju võtmine ühiskonna arengu suhtes, sest nagu piltlikult on näidatud, arenesid ahvidest inimesteks ning.. taaskord ahvideks- nagu me ei õpiks mitte kunagi. Osaliselt üks peamisi süüdlasi on siin kadedus, kuna olles enda jaoks avastanud "Pandora laeka", kuid seni, kuni inimesed käituvad tunnete baasil, ei ole inimkonnal kübetki võimalust arendada edasi ühiskondi kui tervikuid. Kas mitte targem poleks hoopis jagada oma tarkust teistega ning anda meie lastelastele võimaluse mitte oma elu raisata nii, nagu meie seda teeme, vaid õpetades neile kõik selle elutarkuse, et nad saaksid seda arendada ja viia uuele tasemele? Pole ju suurt mõtet lasta inimestel teadlikult ümber puu joosta kogu aeg." by Raimo Pregel
> link to this aphorism
