"Armastus.. mis see tegelikult on? Sugulased, sõbrad, tuttavad räägivad kogu aeg, kuidas nad on kellessegi armunud või kuidas nad kedagi armastavad ja kui nad sellest räägivad, siis tundub see olevat ÜLDSE midagi teist. Ühiskond saadab sõnumeid läbi meedia meieni, mis on õige ja mis on vale, mille samuti omandavad ära lapsed oma veel välja arenemata iseloomu tõttu. 'Hull kellegi järgi olema' - otsekui kõlab negatiivselt, kuna sõna hull all 'tavaliselt' mõistetakse isikut, kes ei valitse ennast, mis on jällegi nii õige kui ka vale. Kui loogiliselt ja ratsionaalselt ning objektiivselt mõelda, siis.. enamjaolt arvatavasti on igaüks kunagi elus olnud hull kellegi järgi või siiani on, aga.. kui nüüd mõelda, siis tegelikult need tunded, mis valdavad sind, kui oled 'hull kellegi järgi' on ju.. ideaalsed? Sa 'armastad' kedagi, olenemata sellest, mis on ta vead, mis teised ütlevad või mida isegi armastatu sulle ütleb ja ehk see ongi õige? Kuid mitte täielikult.. Põhimõtteliselt on tunded kõik 'õiged', kuid need on ebapotensiaalselt suunatud- selle asemel, et peaees hüpata tundmatusse vette tuleks astuda üks samm tagasi ning situatsiooni hinnata. Kui suhte mõlemad pooled oleksid nö läbi mõeldult hullud teineteise järgi, siis.. oleksid nad koos terve elu - hullus on meie endi mõistuse poolt tekitatud fantaasia püüdmine reaalses elus ja kuna mõiste juba hüppab teooriast reaalusesse, tuleks teha ka vastavad muudatused ehk kontrollida oma tundeid ning.. kui mõlemad osapooled oleksid 'kontrollitult hullud' teineteise järgi ja oskaksid seda kõike ohjeldada, kaoks ühiskonnast mõiste 'lahku minek'- küsimus 'miks' kerkib üles, eks? Põhjus väga lihtne, kui kaks inimest on koos harmoonias, ei leia nad kunagi põhjust nii edasi mitte elada." by Raimo Pregel
> link to this aphorism
